Peab tunnistama, et ma pole suurim naisteõhtute ja naisteringide austaja olnud. Kuidagi olen alati eelistanud enda vaikuse kuulamist ja sealt tarkuse otsimist.
Huvitaval kombel tundsin kutset Kristiina Laasi Naisteõhtule: Tunded ja emotsioonid. Ja olen tänulik, et olen õppinud usaldama sisetunnet. Meel vist proovis mõnda aega peale registreerimist leida põhjust mitteminemiseks, aga kohale ma jõudsin. Ja see oli nii lihtne ja ilus olemine – sain aru, et me oleme küll koos, aga samas ka nii enda sees kogemises.
Meeletult palju ilusaid praktikaid, ausaid silmavaatamisi, liikumist, mõistmist – aitäh aitäh aitäh Kristiina Laasi!
Tänulik, et kohtusime ja et muutsid perspektiivi!